Andreas Kakssilm. 1.peatükk

ANDREAS KAKSSILM JA LOHEKOOPA SALADUS.

1.PEATÜKK

 

“Helm!“ Veri nirises mööda nägu, segades nägemist, tikkudes silma.

“Helm! Juss!“ Mehe hääl oli väsinud. Keegi ei vastanud. Päike lõõskas, raisakotkad tiirutasid kriisates taeva all ringiratast.

“Juss … Helm …“ ei jaksanud ta enam hüüda, hääl oli vaibunud sosinaks, ta ägas korra käega üle silmnäo ja vajus näoli maha. Õhk virvendas, päike ajas liiva tuliseks ja mees ei saanud enam aru, mis toimub. Ta ei näinud kahte jalapaari temani tulevat ega tundnud enam, kuidas ta maast üles tõsteti ja ära lohistati.

“Ats! … Ats noh!“

“Andreas! Kuuled! Vala, Juss,“ käsutas Helmut ja Didrekson valas kapatäie külma vett Andreasele näkku. „Oli alles uni.“

“Oli, me teame. Aga see oligi ainult uni. Tõuse nüüd, me hakkame jõudma.“

Andreas tõusis, pilk tasapisi rahunemas.

Advertisements
Tagged ,

Andreas Kakssilm. 2.peatükk

Päike oli loojunud ning taeva ja mere valgustamise töö oli enda peale võtnud kuu, mis tõusis suure ja kollasena. Ühes pealtnäha täiesti tavalises sadamas loksus vaikselt juba umbes paarkümmend laeva, kui üks veel juurde libises mööda siledat vett. Laevast hüppas maale seitse meest. Mehed olid ametis vaikselt olemisega, nad ei märganud paari hiilgavaid silmi, mis kuuvalgust endasse meelitades neid seirasid ning millede omanik oli just nüüdsama laevalt lahkunud. Natuke maad eemal ahenes tee rajaks, mis viis metsa ning pimeduse saabudes tundus see eriti sünge ja pime. Ent puude vahel looklev kitsuke rada oli teadjale hõlbus leida. Rada viis järjest sügavamale metsa, kuni jõudis ühe suure kivilahmakani. Esimesena kõndinud mees koputas vastu kivi salakoodi ning kivi tagant kostis tuhm raksatus. Mehed lipsasid ükshaaval kivi taha ja pärast teist raksatust jäi kõik vaikseks.

Avanenud käik oli nõrgalt valgustatud mõne tõrvikuga, neist üks võeti nüüd kaasa. Käigusuult algas pikk, kitsas ja käänuline koridor, keerates kord paremale, kord vasakule, siis hakkas laskuma ning hoolega märke jälgides jõuti pärast keerutamist labürindi taolises käiguahelas suuremasse ruumi. Oli kuulda jutukõminat – Nõukogu oli alanud.

“Jõudsime just õigeks ajaks,“ ütles esimene mees, ja kohendas mõõgavööd. Teised mõmisesid nõusolevalt kaasa.

Suures, looduslike sammastega saalimõõtu ruumis oli käimas piraatide iga-aastane üldkoosolek ja kohal olid mitmedki enesele nime teinud mereröövlid, näiteks Leopold Lõvi, Lembit Kõvakõrv, Paolo Mustnägu, Punane Yusuf-Yusuf ning ka mõned naissoo esindajad, kellest kõige kuulsam oli nõid Millidrisse Krookkrae. Kohal oli ka noorem põlvkond – Mattias Maahirm istus oma käsilastega pisut kõrgemal, varjulisemas kohas, just Andrease koha kõrval, kuid Andreas ise, koos oma kahe lahutamatu kaaslase Helmuti ja Didreksoniga – kokku üks andekas trio – oli puudu. Oliver, kes oligi äsjasaabunud mees, märkas seda ning tema kulm läks korraks kipra. Seda märkas jälle Millidrisse oma nõelterava pilguga. Kõikidel olid kaasas ka mõõgad. Tulirelvi polnud lubatud.

“Ah otsustasid siiski tulla?“ küsis Millidrisse pilkavalt. “Oliver.“ Lisas ta pisut mürgisemalt. Ta jälgis teraselt meest, ta ei usaldanud teda. “Oh ei, sa näed õigesti, Andreast pole, tal oli pakilisi asjatoimetusi mujal,“ muigas ta pisut sarkastiliselt ning soovides ühtlasi näha teise reaktsiooni. Ta oli peaaegu täielikult kindel, et too plaanib midagi. Ja teades Oliveri äkilist iseloomu, ei tõotanud see pea kunagi midagi head. Oliver jõudis märgata, et ka Rembit Rõngaskõrva pole. Ta oli seda muidugi arvanud, aga … tema mõtte lõikas katki Millidrisse põlglik küsimus: “Huvitav, kuidas sa siia said üldse? Ujusid? Su enda laeva ju pole enam?” Oliver oli vait ja sisises tasa.

 

Laevalt lahkunud helkivate silmade omanik tõusis pärast meeste metsa kadumist lendu ja kadus sadamasse majade vahele, lipsates ühe vana ja lagunenud maja katkisest pööninguaknast sisse. Selle tegevuse fikseeris üks teine, tähelepanelik ja öövalgusest täisvalgunud rohekas silmapaar.

 

“Niisiis. Sul on meile sõnumeid?“ küsis Piraatidekogu pealik Keeru-Korstein. Kõik vaatasid ootusärevalt Oliveri poole. Too kergitas pisut vööd, nagu sättides mõõgapidet ning noogutas.

“Jah on, auväärsed, kes te siia olete kogunenud. Ma ei hakkagi siin pikalt keerutama,” ta vaatas korraks Keeru-Korsteini poole. “Minu meelest on meil aeg vahetada pealikku.“

Vaikus.

“Khm … ja keda sa siis välja pakud?“ küsis üks vanematest.

“Ma pakun iseennast,“ vastas Oliver.

“Ja miks sa arvad, et sa oled selleks võimeline?“ küsis Keeru-Korstein, tiheda halli habemega ning mustade silmadega mees, kelle vanust enam keegi ei osanud arvata.

“Sest ma olen noorem, mul on uus nägemus meie maailmast ja mulle ei meeldi, et igaüks purjetab oma lipu all ja meri on kirev nagu pühademuna.“

“Sa siis tahad, et kõik oleks ühtemoodi? Sa tahad, et kõik kuuletuksid ühele pealikule ehk sinule ja et sinul oleks ainuvõim?“ küsis Leopold Lõvi, sugedes oma kohevat punakat juuksepahmakat, mille järgi talle oligi nimi Lõvi külge hakanud.

“Täpselt nii. Ja miks mitte? Kaua me siis oleme nii, anname vastust sellele kännule siin? Ja ometi teevad kõik, mida tahavad. Mingit kontrolli pole,“ rääkis Oliver edasi. “Keeru-Korstein, sa pole mingi keerutaja enam, sa oled veel vaid vana peeretaja, Peeru-Korstein oleks õige nimi.” Seda viimast mõtet ta küll valjusti välja ei hõiganud, vaid ainult nii, et paar tema enda kaaslast seda kuulsid ning seepeale naerma turtsatasid. Pealike laua taga istujate näod tõmbusid pilve.

“Ja kuidas siis hakkaks olema, kui sina oled see üks ja ainuke valitseja? Kuidas jagame mere ja saagi?“

“Mina saan 50% ja ülejäänud jääb teistele jagamiseks.“

“Ahsoo.“

Vaikus täitus kiirelt kahinatega ning ruumis hakkas kihama kui sipelgapesas, jutupomin paisus valjemaks ja valjemaks kuni muutus tugevaks lärmiks.

“VAIKUST!“ hüüdis Keeru-Korstein üle saali. Lärm vaibus.

“Ma arvan, et tuleb teha hääletus, kes poolt, kes vastu ja siis vaatame, mis edasi saab,“ ütles Oliver. Kuigi endamisi oli ta juba ammu mõelnud, et vahet pole, mis oleksid hääletamise tulemused, nagunii läheb madinaks. Vana pealik tõusis püsti ja oli korraga väga vihane. “Sa närune junn! Kui sa oleksid pooltki nagu su oma isa oli! Sa ei kata isegi kümnendikku! Jah, sul on tema nägu, see on kõik, sa sitane juuniorinäru!”

Selle peale Oliveri nägu lahvatas leekpunaseks ja silmad valgusid verd täis. Ta kohe ei üldse sallinud, kui keegi teda isaga võrdles sellisel tasemel, et temast juuniori tegi. Ta isa oli olnud loll, enda arust õiglane ja üllas, aga lihtne loll ja jagas oma vara alailma laiali, kuna arvas, et alati oli neid, kes seda rohkem vajavad. Aga võim, seda oli hoopis vaja ja ilma rahata võimu ei saa. Noor Oliver tahtis seda viga parandada. Ta tundis, kuidas tal veri sees keema läheb. Ruumis valitses jälle üleüldine lärm ja segadus kui mõned kannatamatud noored kõrgemalt äkki karjuma hakkasi, et: “Jaa, hääletame! Meie tahame Oliveri!“ Mõni vanem ka julges Oliveri toetuseks noogutada. Igaüks neist haistis oma võimalust. Mattias Maahirm oli vait.

Hääletamine toimus ruttu. Paljud ei tõstnud üldse kätt. Vastuhääli oli pisut rohkem. Aga Oliver ei suutnud end enam vaos hoida, ta noogutas oma meestele ja need tõstsid ka omakorda käed.

“See enam ei loe, käed on loetud, Oliver, sa oled kaotanud ja välja heidetud Nõukogust,“ teatas Keeru-Korstein ja lõi noa nii raevukalt enda ette laua sisse, et see vajus poolenisti sinna.

“Ei, ega ikka ei ole küll nii,“ ütles Oliver ja kõmmutas kaks üleliigset käetõstjat maha. See oli aga ülim alatus ja tähendas mässu. Nõukogus ei olnud kunagi olnud tulirelvi, ka kõige alatumad neist olid selle tava austajad. Oliver tõmbas mõõga vöö vahelt. “Kõik, kes minu poolt, võitlusse, sööme need sitapurud siit välja!“ Ja ta ise sööstis esimesena raiuma. Kuid ka teised olid väledad. Oliver oli tulnud kindla eesmärgiga – purustada Nõukogu saalis Keeru-Korstein ja teised vanad kännud tema kõrval, küll siis ülejäänud ka taltuvad.

Pealike laud ei osanud oodata, et keegi tegelikult ka koosoleku ajal verd tahab valada ja kuna kellelgi polnud kaasas tulirelvi, said mitmed hukka või haavata enne kui nad jõudsid reageerida. Seda polnud enne juhtunud. Oliver kargas lauale ja tahtis mõõka läbi Keeru-Korsteini puurida, ent Leopold astus vahele ja Korstein sai minema. See aga ei takistanud Oliveri, osavalt manööverdas ta Leopoldi haardest välja ja silmates eemalduvat Korsteini, heitis oma noa tema suunas. Nuga tabas märki ja Korstein langes.

Oliver juubeldas: “Mehed, minu järel! Sadamasse ja merele!“

Suurt segadust ära kasutades lahkusid Oliver ja tema järgijad nobedalt. Paolo Mustnägu tammus jalalt jalale. Ta vaatas kordamööda Korsteini, Leopoldi ning Millidrisset, kelle jäine pilk talle külma higi palgele tõi.

 

Samal õhtul päikese loojumise aegu oli ühes suuremas rannikukülas, vähemalt kahe päeva teekonna kaugusel Nõukogust, suur tulekahju ja hädakisa. Tulekuma paistis kaugele ning paljud inimesed tundsid hirmu naha alla kogunevat, nii mõnigi teadis, mis on juhtunud. Õnnetuse tumeoranž kuma paistis isegi sellesse sadamasse, kuhu piraadid olid kogunenud. Samuti märkas seda üks mees, kes oma aiamaasaarel keset laiuvat ookeani parajasti oli lõpetanud kastmise. “Ah et Brigitte on siis söömas käinud,“ pomises mees endamisi, kui tulekuma päikese loojudes intensiivsemaks muutus. “Sellest ongi juba tükk aega, aga see asi võiks siinkandis lõplikult lõppeda. Kaua see enam aega võtab, et ta ka siiapoole luusima tuleb. Ja kes teab, ehk lustib ta varsti jälle ja kauaks neid külasid ikka jätkub.“ Päike kadus ja väljas pimenes. Madalatest väätide moodi taimestikust kostis mõningaid plumpsatusi ja kihisemist. Mees vangutas murelikult pead ja läks väiksesse paati, millega sõudis üle kitsa, ent kummaliselt sügava veeriba kõrvalasuvale saarele, kus ootas üks valgustatud aken, ning läks majja. Ta jättis ikka tule toas põlema, kui õhtupoolikul oma saared üle käis.

Tagged ,

Andreas Kakssilm. 3.peatükk

Uhke mereröövel Andreas Kakssilm tõmbas vöö pingule, sättis mõõka vööl ja astus maale. Ta oli siinses sadamas, nagu ka mitmes teises tegelikult juba, tuntud oma õiglase meele, tugevuse, tahtejõu ja julguse poolest. Lood Andrease tahtejõu kohta olid alati jõudnud temast ette, räägiti, et tema tahtejõud oli sama tugev kui ta isegi. Või vahest isegi tugevam, ning tegelikult ei olnudki päris hästi teada, kumb siis ikkagi tugevam oli. Andreas oli loogiline ja asjalik mees ning ise pikalt selle üle aru ei pidanud. Tema mõte lõikas kui vahe tera, silm oli täpne ja mõistus terane. Heledapäine, kindlameelne ja rühikas Põhjamaa mees, kõndis Andreas mööda sadamakaid linna poole. Tal oli selles linnas üks asi ajada.

Sinipärli kapten oli talle jäänud võlgu. Esiteks raha, mis polnudki väga tähtis, sest Andreas Kakssilm oli väga rikas. Teiseks ühe lubaduse, ja see oli juba auküsimus. Levis kuuldus, et Sinipärli kapten, mereröövel kaval Rõngaskõrv, viibis parajasti selles linnas redus. Sinipärl aga oli pärast vägevat reetmist ja mehist lahingut jäänud sõjasaagina Oliver Karvanäo ja tema verejanulise meeskonna kätte. Ning kapten Rõngaskõrv oli ilma laevata, ja seega varsti Andrease meelevallas. Ainult et ka Rõngaskõrv tajus, õigemini arvas, et Andreas võib tulla teda otsima. Ta ei oodanud aga Andreast nii ruttu, ning sestap oli väga üllatunud, kui kuulis selget ja kõlavat hüüet:

“Tere Rõngaskõrv!” hõikas Andreas linna kuulsaima kõrtsi, “Paljas lind“ ukse pealt, juba sisenedes Rõngaskõrva märgates. Kuid enne paelus miski tema tähelepanu – kõrtsi ukse kõrval oli ühest nurgast lahti tulnud plakat, kuhu oli ühe tagaotsitava nägu joonistatud. Küll oskamatult ja pisut valesti, aga Andreas tundis sellest hoolimata ära, et tegemist oli eksimatult Oliver Karvanäoga. “Hmm, see on küll huvitav …“ Ja ta astus uksest sisse.

“Andreas … tere jah … arvasingi, et tuled varsti,” Rõngaskõrv tõstis õlleklaasi: “Sinu, hõk, terviseks!”

Andreas noogutas ning märkas siis baarileti taga üht kidura välimusega meest, kel oli kitsehabe ja kes hõõrus mitte just väga puhta rätiga klaase. See oli Röga-Bert, üks kuulsamaid baaripidajaid vähemalt kolmesaja meremiili raadiuses. Andreas viipas talle sõbralikult, Röga-Berdi nägu läks korraga naerule ja ta sülitas kõige täiega klaasile ning nühkis veelgi ägedamalt kaltsuga. Tema sooniline ning kitsas, vagudest küntud nägu muutus tundmatuseni lahkeks. Klaas pühitud, pani ta selle käest ning võttis leti alt teise. Ta valas Andreasele õlle. “Ole tänatud, Bert!“ ja sättis end istuma Rõngaskõrva kõrvale. “Kus su laev, mees?”

Rõngaskõrva ilme muutus kurvaks. “Jäi selle raisa Karvanäo kätte … et ta kõngeks!”

“Ma imestan väga, et see tal õnnestus – võita sind, keda kavalaks hüütakse,” Andreas muigas ja maitses õlut. Bert juba oskas talle head märjukest pakkuda. Ja Bert oli tänulik, et Andreas teda alati Berdiks kutsus, mitte Röga-Berdiks. Ta ei rögastanud kunagi Andrease klaasi.

“Njah … ta reetis mind, kui sa just teada tahad ja mu laeva sai ta pettusega. Meeskond on mul ma ei tea kus laiali siin linnas, või seal linnas, igal pool, ilmselt joovad ja laaberdavad … Kas neist kunagi enam head nahka saabki?” Rõngaskõrv rüüpas sügava lonksu.

“Saab, saab. Ja ehk saab su laevagi tagasi, kui oleme arved sinuga ära klaarinud. Mitte enne ei aita ma sind.”

Rõngaskõrv piidles viltuse silmaga Andreast. “Sina? Aitad? Sina aitaksid mind võtta tagasi mu laeva?” küsis ta irvitades.

“Jaa. Aitaksin. Miks mitte?” Andreas oli tõsine ning sõnapidaja mees ja Rõngaskõrv teadis seda. Ta jäi mõttesse.

“Aga kuna mu laev on läinud ja kõik mu varandus oli selle parda urgastes, siis ei ole mul raha, mida sulle tagasi maksta,” ütles Rõngaskõrv ja rüüpas jälle.

“Tean, tean. Tean ka seda, et sul pole kunagi raha. Aga raha rahaks. See polnudki nii suur summa. Aga … sa tead, miks ma tulin, Rõngaskõrv.”

“Mhmh … meil jäi jah, minevikus nii-öelda kaup katki.”

“Nii et maksa oma võlg, Rõngaskõrv.”

“Kohe või?”

“Kohe,” vastas Andreas.

Kõige puhtam, ehedam ja vanem mereröövli au, mida sai lahendada vaid kahevõitlusega. Rõngaskõrv rüüpas rahulikult õlut, rüüpas mitu lonksu, kuni tühja toobi letile põrutas. Siis pühkis ta käeseljaga suud, tõusis ja astus uksest välja tänavale.

Andreas läks talle järele. Kui nad olid keset liivast tänavat jõudnud, tõmbas Rõngaskõrv välja püstoli ja suunas selle toru Andrease poole. Ka Andreas võttis vöö pealt püstoli ja üritas selle vinna tõmmata, kuid midagi oli valesti, sest püstol ei lasknud end vinnastada. Midagi oli seal kinni kiilunud.

“See püstol on mul praegu paigast ära, ma ei tea ainult, mis mõttega ta katki on …” ütles Andreas, väikest püstolit käes keerutades. “Neid vigureid ei tea kunagi usaldada,” ta oli pahur ja viskas oma püstoli maha.

“Võitle siis mõõgaga,” kehitas Rõngaskõrv õlgu. „Mul ükstakama,” ta viskas oma püstoli hooletult eemale, kus see maandus mütsakaga tänavale, paisates õhku tolmupilve, ning sikutas mõõga tupest.

Elanikud tõmbasid plaksuga kinni oma aknaluugid ja piilusid asjade edasist kulgu vaid läbi pragude. Linnud jäid vakka ja koerad lõpetasid kratsimise. Pinge praksus soojas ja tolmuses õhus.

Andreas ja Rõngaskõrv ringitasid üksteise ümber aeglaselt nagu isased kassid varakevadel. Rõngaskõrv aga oli joonud nii palju õlut, et tal hakkas sellest keerutamisest pea ringi käima ja tänavatolm tema jalgade alt tõusis talle ninna, nii et ta hakkas pidurdamatult aevastama ja läkastama ja turtsuma, kuni kukkus lihtsalt kokku. Andreas oli võitnud, ilma, et ta oleks oma mõõka üldse kasutanudki.

Kui Rõngaskõrv silmad avas, nägi ta enda kohal Andrease rohekaid silmi ja tema väljasirutatud kätt. Andreas ei olnud vägivaldne mees. Ta oli küll mereröövel, kuid pigem rahuarmastaja, või siis pigem tõe armastaja. Rõngaskõrvale aga tegelikult meeldis Andreas, sestap ei tahtnudki ta temaga kakelda ja sirutas ohates käe.

“Mul on talumatus, tead. Õudne on elada,” vabandas ta õlgu kehitades abitult. “Jutud sinu kohta teevad sinu ees liikudes sulle au, ja ei liialdagi,“ lisas ta siis, kui raputas korralikult Andrease kätt, teisega talle õlale patsutades. Ning võttis vastu Andrease pakutud mõõga, mille ta uuesti vöö vahele pistis.

“Kuule, Rõngaskõrv, mis su nimi tegelikult on?” küsis Andreas, kui nad end tolmust enam-vähem puhtaks olid kloppinud ning jälle baarileti taga istet olid võtnud ja uued kannutäied õlut tellinud.

Rõngaskõrve nägu muutus selle küsimuse peale virilaks. “Ah et minu nimi?” ta rüüpas lonksu. “Rembit.”

“Rembit? Aga see on ju uhke nimi. Miks sa seda ei kasuta?” imestas Andreas.

“Sest see on justkui naeruväärne. Kõikidel piraatidel on väärikad nimed nagu sinulgi, Andreas ja siis isegi Oliver … või Mattias Maahirm … Leopold … ”

“Aga minu arust kõlab Rembit Rõngaskõrv väga uhkelt ja kaptenilikult. Võtame selle terviseks, Rembit, ja siis räägime edasi.” Nad lõid kokku. Ja tellisid kumbki veel ühe pindi.

Rembit Rõngaskõrv oli kunagi lubanud Andreasele oma järjekordse võla katteks ühte suurepärast ja ohtlikku seiklust – otsida lohe Brigitte koopast salapärast ja imelist, müütidest ümbritsetud saladust. Aga siis, kui nad olid juba lähenemas lohe elukohale, lõi Rembit vedelaks ning pettis Andreast, juhatades ta kavalusega valesse koopasse ning jättis ta sinna, lootes, et too sinna ka sureb, sest koopas oli palju keerulisi käike, see oli otsekui labürint ning Rõngaskõrval oli endalgi raskusi sealt välja pääsemisega. Kuid Andreas ei surnud koopasse, vaid leidis väljapääsu ühe vöödilise kassi näol, kes ta sealt välja juhatas ning ta leidis ka oma meeskonna ja laevagi endises kohas teda ootavat. Vöödiline kass jäi Andrease laevale elama, nimeks sai Ernst. Kuid Rembit Rõngaskõrv ei saanud kulda ega saladust, vaid ainult tuld, sest lohe jõudis oma jahiretkelt tagasi varem ja kõrvetas Rõngaskõrval pool pead ära, misajast peale oli ka Rõngaskõrv ajutiselt ja üsna vääritult ühinenud ühesilmaliste mereröövlitega. Siis leppis Rembit Rõngaskõrv kokku Oliver Karvanäoga, et tollega koos lohele tema enda koopasse kättemaksu reid korraldada. Sest peale tundmatu saladuse oli lohe koopas ka hulgaliselt kulda ja muud varandust. Brigitte koobas oli nii nagu üks lohe koobas olema peab. Kuid siis pettis jällegi Oliver Karvanägu Rembitit ja kohe, kui nad olid oma plaanide peale toosti võtnud ning Oliver purjetas Sinipärliga, Rõngaskõrva ilusa taevakarva laevaga minema. Oliver Karvanägu oli just enne oma laevast ilma jäänud Sõjaministeeriumi poolt korraldatud haarangus, kus oli mängus üks daam ning seda lugu ei tahtnud ega lubanud Oliver kellelgi kunagi meenutada, ja sellepärast oligi ta kiiresti nõus Rõngaskõrvaga koos tegutsema, ning sellepärast rippuski pleekinud ja halvasti joonistatud tagaotsimiskuulutus igas sadamas. Ning nüüd istus Rõngaskõrv Servasaba sadama kõrtsis, ühe kaetud silmaga, põletusarmiline ja taastuva musta krässus habemega, jõi õlut ja üritas mõelda, mida teha, kuni tuli Andreas. Vähemalt oli tal alles tema parem kõrv, mille lesta otsas kõlkus ilmatu suur kuldne rõngas. See oli päris ehe ja kollane kuld, ainuke kuldese, mis tal alles oli jäänud, teise kullast rõnga teisest kõrvast oli lohe välja kõrvetanud ja oma koopasse jätnud. Ja mälestus sellest tegi valu ning ilmselt teeb seda veel kaua aega.

“Aga mis seal koopas siis on?”

“Mh?”

“No selles koopas, kuhu te kõik nii kibedalt tahate pääseda? Mis saladus seal siis on, mille pärast ma isegi vaevu pääsesin?”

“Kurat seda teab,” Rembit ohkas. “Mitte keegi enam ei tea, sest see on nii vana saladus.”

“Imelikud ikka olete,” arvas Andreas.

 

Kuid lohevarandusest jäi ilma ka Oliver Karvanägu, rääkimata sellest salapärasest saladusest, mida üks teatud lohe koobas pidi varjama. Legendidel on oma jõud. Oliver purjetas Rembiti Sinipärliga põhja poole, samal ajal kui Rembit kandis tema peale tugevat vimma ja neimahimu. Andreas jällegi oli väga haavunud Rembiti autu käitumise peale ja oli talle välja kuulutanud kahevõitluse, mida Rembit ei julgenud vastu võtta, ning lipsas järjest Andrease eest ära. Kuid nüüd, Servasaba sadamas, olid nad lõpuks oma arved klaarinud. Lohe, laeva ja Oliveri polnud kumbki neist unustanud.

“Brigitte olevat jälle söömas käinud,“ ütles Rembit.

“Jah, jutud liiguvad. Taevas on olnud tulekarva.“

“Nüüd ta põõnutab, seedib ja peeretab jälle oma kullastes koobastes,“ Rembit ohkas.

Röga-Bert poetas Andreasele vargsi pihku sedelikese.

Tagged ,

Andreas Kakssilm. 4.peatükk

Andreas sai oma kaasnime Kakssilm pärast kohutavat ja verist võitlust metsinimeste ja vibuküttide vastu kaugel Sehru kõrbes. Tema kuulus tollal palgasõdurite armeesse, kes olid palgatud kõrbekhaani Omar Opaka poolt. Andreas pidas parajasti kahevõitlust ühe metslasega, kel juba oli nuga reies ning olles tolle enda arust vagaseks teinud, jäi hetkeks vaatama lahinguväljale, kus nägi lamamas liigagi palju sõpru, kui metslane, kes oli peaaegu surnud juba, viimase jõu kokku võttis, endast noa välja kiskus ja selle Andrease poole heitis. Vaid murdosa enne nägi Andreas silmanurgast mõõgatera läiget päikeses ja keeras oma pead, ning nuga lendas temast mööda, riivates vaid pead, ja Andreas langes pikali. Peaaegu oleks Andreas ilma jäänud oma silmast. Helmut oli teda eemalt mõõgaga pimestanud, et teda päästa. Sest peale kutsuti teda Andreas Kakssilmaks ning seda nime koos mõlema silmaga ta kavatses ka hoida. Vasaku silma juurest jooksis juuste sisse nüüdseks peenikeseks kuivanud arm, mis jäi napist noaterast. Vahel, eriti kui Andreas vihastas, hakkas arm õhetama ja muutus roosakaks. Lõunamaa kõrbest pärit terasest sepistatud nikerdustega noa korjas Andreas üles ja kandis sest peale alati endaga kaasas. Didrekson ja Helmut – Andrease kaks ustavamat kaaslast üsna varasest lapsepõlvest peale, kandsid ta lahinguväljalt välja. Andreas seda enam ei mäletanud, sest verd oli tulnud palju ja ta oli kaotanud meelemärkuse. Ka Helmut ja Didrekson ise olid haavatud, kuid mitte üks vägi poleks neid niisama väljalt minema viinud, nad lihtsalt pidid Andrease kaasa lohistama.

Nad oli võidelnud oma elu, oma sõbra Kalmani ja tolle armastuse Nella-De eest, kes kuulus Omari haaremisse. See oli küll kõrbekhaani armee, aga tegelikult oli selle lahingu varjus riigipööre peaaegu juba teoks saanud. Omar Opakas oli küll rikas ja uhke, aga rumal, kade, ihne ja armukade valitseja. Tal oli vägev haarem, mille naisi ta teadis vägagi täpselt peast ning ta oli eriti armukade oma lemmiknaiste peale, kuid paraku kuu­lus ka Kalmani armastatu sinna. Omar sai sellest teada just enne Suurt Lahingut ja tahtis lasta hukata kõik vähegi kahtlased elemendid ja igaks juhuks rohkemgi, kaasa arvatud Andrease, Helmuti ja Didreksoni, kuna neid nähti liiga tihti neljakesi koos ringi “jõlkumas”. Kuid sõda jõudis enne lahti minna. Ta mõtles, et küll siis pärast jõuab. Omar arvas alati, et kogu aeg on kuskil keegi, kes tahab vallutada tema riiki Omariumi. Omarium oli Omar Opaka kauge esivanema Omar I poolt rajatud riik otse kõrbesse. Ning nüüd oligi tema suurim hirm teoks saanud – kuigi mitte Andrease poolt, nagu ta oli ehk kahtlustanud, vaid metsinimesed kaugelt metsadest ja vibukütid suurtelt tasandikelt olid tulnud Omariumi vastu sõtta. Oma kahtlustava iseloomu rahustamiseks oli ta aja jooksul kogunud suure palgasõdurite armee, kellele ta aga ei raatsinud kuidagi kogu palka välja maksta ning tegi seaduse, et seni, kuni nad on tema riigi territooriumil, teevad nad mingit muud tööd, sest kui sõdida pole vaja, siis nad ju selle eest palka ei või saada. Ainult et mitte ükski ei saanud linnast lahkuda, sest kõik, kes lahkusid, toodi tagasi ja kas hukati, vangistati, orjastati või määrati haaremiteenriks, kus aga mehed võisid viibida ainult eunuhhina. Omar Opakas hoidis palgasõdurite armeed enda juures sisuliselt vangis. Aga sellega ta ei arvestanud, et Omariumi naised ja neiud võiksid armuda sõduritesse ja nii juhtuski, et palgasõduritest said pärast riigipööret ning Omar Opaka surma uue Omariumi Vabariigi elanikud.

Omar Opakas kahtlustas kõiki, kuid jäi oma troonil siiski pimedaks sellele, mis toimus tema vahetus läheduses. Ning need, keda ta oli nõuks võtnud usaldada, ning kellede abil oli ta absoluutselt kindel oma ainuvõimus, haudusid tema vastu kõige kurjemat saatust. Ning võib-olla ta jõudiski olla pisut üllatunud, kui ta hetkeks tundis, et õhk ei käi enam läbi, sest järgmisel hetkel oli ta surnud. Kõik. Omarium oli türannist vabastatud.

Riigipöördes oli suur osa Kalmanil ning tolle armastatul Nella-De’l, mida Andreas aga ei teadnud. Mida ta veel ei teadnud, et naine oli meest tegelikult ära kasutanud, olles ise hoopis Omari esimese nõuniku ja vägede ülemjuhataja Karif Karmi armuke ning koostööpartner riigipöörde korraldamises. Ning pärast Omari surma oli Karif lasknud Kalmani hukata, söötes ta rahvale ette kui tõelise riigi reeturi. Andreasel polnud Omari kukutamisest sooja ega külma, küll aga jäätus tema süda, kui nägi, millist kurjust võib tuua naine. Rahvas rõõmustas ja pidutses seitseteist päeva ja ööd, olles õnnelikud vabanemise üle Omar Opaka seaduste alt ning võtsid rõõmuga vastu uue riigipea, kuid mitte enam keisrimõõdus vaid vaba riigi juhi, kelleks sai lahkunud Omar Opaka esimene nõunik ja vägede ülemjuhataja Karif Karm. Tema kõrval seisis imekaunis Nella-De, juustes säramas tuvimunasuuruse briljandiga diadeem.

Pärast verevalamisi oleks Andreasel olnud võimalus jääda Omariumi vabariiki, või saada isegi riigijuhtide seas kõrgele kohale, kuid ta siiski lahkus, kordagi tagasi vaatamata, sellelt õelalt maalt, et mitte kunagi enam tagasi tulla. Riigijuhtimises ei oleks ta tahtnud osaleda, selleks hindas ta liiga palju oma sõltumatust, kuid laeva juhtimise vastu polnud tal midagi. Ta tahtis reisida, seigelda, tahtis hingata vabadust pärast kibedat kogemust naiste truudusetusest ja salakavalusest, ning otsustas hakata mereröövliks. Pealegi leinas Andreas oma sõpra Kalmanit, kellest oleks kindlasti saanud nende neljas tubli kaaslane. Ja merel naisi pole, sest naine pardal võib tuua ebaõnne. Lahkudes võttis ta kaasa oma kaks parimat sõpra ja ihukaitsjat – Didreksoni ja Helmuti.

Tagged ,

Andreas Kakssilm. 5.peatükk

Selleks ajaks, kui ta Servasaba sadamas maale astus, oli noorest Andreasest saanud juba kuulus piraat. Tema meeskond koosnes julgetest, vahvatest ja ainult mõnikord jultunud kõrilõikajatest, üheks kapteniabiks oli Helmut Harald, keda hüüti aga Helmut Äkiliseks. Talle meeldis teha head nalja ja kavalaid tempe. Ta rääkis millestki täiesti uskumatust ning vaatas ise süütute siniste silmadega otsa, nii et kõik jäid alati teda uskuma. See oli osaliselt aga tema kaval nõks, kuidas jagu saada kellestki, kes oli temast suurem, sest, olgem ausad, suurusega ei saanud Helmut väga kiidelda. See-eest oli ta sale, sitke ja väle. Ja häid lugusid meeldis kõigile alati kuulata. Ja kui ta ülepea vihastas, siis äkki ja plahvatades.

Teiseks kapteniabiks oli Joosep Didrekson Lauluvägi, kellele meeldis väga laulda ning ta tegi seda igal sobival võimalusel. Teda kutsuti vahel harva Didrikuks, enamasti aga Didreksoniks. Joosepiks ei soovinud ta lasta end hüüda, ent omavahel Andrease ja Helmutiga oli ta tihtipeale hoopis Juss. Nii nagu Andreasest sai Ats ja Helmutist Helm. Mõnikord vaenlane taandus, kuuldes Didreksoni laulu, sest ta laulis tihtipeale enda välja mõeldud sõnadega ning ajas sellega vastasele hirmu naha vahele. Liikusid jutud, et Didrekson oma lauluga suutis vahel hirmsaid jõude välja manada, seetõttu tema laulmist üldiselt peljati. Kuigi tegelikult oli ta ka tugev, ta oli kohe väga tugev. Ning ta oli ka nii üdini aus ja õigemeelne, kui üldse olla sai, et seegi lõi teised mõnikord lausa pahviks. Ta armastas loodust ja tahtis seda kaitsta. Temas polnud grammigi pahatahtlikku kavalust, nagu Helmutil vahel välja lõi. Ja üks oluline asi veel – Didreksonile meeldis väga joonistada ja ta oskas ka üht väga iidset joonistamiskunsti, mille üks maailmavanune kunstnik oli talle õpetanud.

Andrease laevkonna pootsmaniks oli Olaf Oolo, keda omade seas kutsuti vahel ka Oo-Olaf, kusjuures pärast Oo’d tuli alati väike üllatuspaus.

 

Andreas jõudis Rembit Rõngaskõrvaga kokkuleppele, et nad koos lähevad vastu Oliver Karvanäole ja siis tuleb ilmselt maha pidada võitlus, sest vaevalt Oliver tahab vabatahtlikult oma uuest laevast loobuda ning samuti tuleb võistelda selle eest, kumb enne jõuab Lohekoopani. Kumbki ei teadnud, kus Oliver hetkel täpselt asub või kui palju tal mehi on.

Kuid enne, kui nad Hõbekuljusele läksid, oli Andreasel üks ootamatult ilmnenud asi ajada ning ta palus Rembitil viisakalt seni oodata või veel üks pint õlut teha, Andrease kulul loomulikult.

Tagged ,

Andreas Kakssilm. 6.peatükk

Noor tõmmu mees ootas ühe varjulisemal tänaval, nõjatudes vastu seina. Aeg-ajalt vaatas ta enda ümber. Ta ootas ilmselgelt kedagi ning tundus pisut närvilisena. Natukese aja pärast oligi kuulda kellegi samme. Tugevad, ühtlased sammud. Jaa, tundus olevat õige inimene.

“Mehmet? Sa oled siin?” tulijaks oli Andreas.

“Jah. Olen. Tere Andreas,” Mehmet sirutas end varjust välja ja astus Andrease poole. Nad surusid kätt.

“Mattias saadab sulle tervisi ning paar rida,” mees ulatas Andreasele kirjarulli, mille too lahti tegi ja luges: “Hoia end O eest! Ole valvsam veelgi! Sõbraga tervitades MM.”

Andrease nägu muutus murelikuks. “See on kõik? See ei tõota head. Räägi.”

“Midagi rohkemat kahjuks pole mul sulle öelda. Mind võidakse jälitada, pean lahkuma. Hoidke end!” Mehmet eemaldus rutakal sammul ning kadus varsti nurga taha. Andreas jäi veel hetkeks seisma ja mõtles kuuldu üle järele. “Sõbraga tervitades, MM.” Mis see veel tähendas? MM oli küll Mattias Maahirmu allkiri. “Nojah, mis seal ikka, siin seismine ja endaga rääkimine mind ju ei aita, pean minema hakkama,” arutles ta endamisi tagasiteel kõrtsi juurde, korjas sealt üles juba kaks pinti jõudnud tellida Rembiti ning ütles jällenägemiseni Röga-Berdile. “Kas kaasa pakkida ei saa?” küsis Rembit kahetsevalt kui pooliku õllekannu letile asetas.

“Tule. Lähme,” Andreas tiris ta minema ning hakkasid laeva poole sammuma.

 

Andreas oli oma mehed enne maale minekut valvsaks teinud, nii et nood lubasid Rõngaskõrva koha pealt silmad lahti ja kõrvad kikkis hoida, et too miskit pahandust enam teha ei saaks.

Niisiis, Andreas võttis Rembiti ühes ja nad läksid laevale. Rembit oli elevil ja ihus sõrmi, mõeldes kättemaksule.

“Ahoi …” alustas Andreas, olles kai peal, mille ääres ta kolmemastiline lüügeri sarnane Hõbekuljus vaikselt õõtsus.

“Ahoi! Mehed! Pardale! Tööle-tööle!” karjus Rembit enne, kui Andreas sai jätkata. Äkki Rembit vakatas ja jäi vabandavalt ja punastades, suu kõveraks muigeks tõmbunud, Andrease poole vaatama. “Ma ee … ee ma khm … vabandust jah, ma unustasin end ära … et ma pole ju hetkel laevakapten … et jah, mul pole mehigi enam ju, mitte meheraasugi, … palun, käsud on sinu päralt, khm,” ta kummardas. Reelingul sirutas end suur triibuline kõuts. Haigutas, näidates oma erakordselt teravaid kihvasid ja heleroosat suulage. Rembit tardus. “See põrguline!“ pobises ta nii vaikselt, et Andreas ei kuulnud, sest ta parajasti vinnas üht kotti kuivainetega üle õla ja viipas Rembitile, et too teise võtaks. “Ernst! Sina siin! Kus sa, kõuts, küll oled olnud? Kas sa ise tead, kuidas ma, see tähendab me kõik, muretsesime?” Kass tuli ja hõõrus end vastu Andreast ning nurrus valjusti. Andreas oli siiski tõsine, noogutas, kulmude vahel korts ja ütles vaikselt meeste poole pöördudes: “Paneme minema, mehed, meil on ees pikk teekond.” Mehed kuuletusid, Andreas ja Rembit ronisid laeva, lastes enne köied lahti ning ning ankru kerkides merest võttis laev suuna avamerele. “Tule, Ernst, lähme. Tõin sulle värsket liha.” Kass nimega Ernst seiras korraks Rembitit oma hiilgavate roheliste silmadega, hüppas hääletult reelingult alla ja järgnes Andreasele, saba püsti, ots hooletult lehvimas kord paremale kord vasakule.

“Ma juba proovisin talle värsket kala anda, aga ta ei lase, kargab muudkui küünistama,” ütles Olaf Oolo, kes nägi, et kass Andrease kannul tuleb.

“Ehk on vahepeal siis metsikuks muutunud,” arvas Andreas. “Kuigi ta praegu on nagu sõbralik. Annan talle ise süüa.”

Olaf noogutas. “Ükspäev ma ta ikka taltsutan,” arvas ta.

Andreasel tuli äkki mõte, et kas Mattias saatiski talle ta kassi tagasi? Ei tea, ei usu hästi, see kass liigub vist küll ise ja just siis ja sinna kuhu ta ise heaks arvab. Aga mine tea, ehk tahtiski kass ise pääseda Andrease juurde tagasi ja Mattias andis lihtsalt küüti. Aga kus Mattias ise oli, mis oli juhtunud, et ta ei saanud tulla või pikemat sõnumit saata? Midagi hirmsat oli juhtumas. See oli võib-olla juba isegi alanud.

Tagged ,

Andreas Kakssilm. 7.peatükk

Piraatide Nõukogu sadamast lahkus järjest laevu. Oliveri ümbritses umbes kümnemeheline seltskond. Nad liikusid lärmakalt ja teised hoidusid nende eest kõrvale. Üksteise järel purjetasid sadamast välja kümme laeva. Üheteistkümnendana lahkus teistest tükk maad suurem sinakat tooni laev. Kriisates lendas talle järele üks lind. “Kus sa, reo kooserdad? Närune kana selline!“ käratas Oliver, sest tema laev oli niigi jäänud viimaseks lahkujaks ja lind oli hilinemisega laevale tulnud ning maandus pukspriidile. Oliver astus ligi, tõmbas talle koti pähe ja pistrik jäi nukralt konutama. Teda ajas ärevaks asjaolu, et Andreas, nii kohusetundlik ja ausameelne (ta sülitas selle sõna peale), ei olnud Koosolekul osalenud. “Kui saaks selle mehe endale … siis tuleksid tema omad riburadapidi järele ja ehk paljud teisedki, kes teda järgivad.“

 

Sadamas polnud veel jäänud päris vaikseks, seal oli veel laevu kai ääres loksumas ning nende pealikud tulid nüüd esimest korda elus koos, üksmeelel mööda tänavaid. Nad vaikisid. Kuid nende kõikide ümber heljus mure. Mure Oliveri pärast ja sellepärast, milliseid õudusi see alanud olukord võis lõpuks endaga kaasa tuua. Oliverile oli võim nii suurelt pähe hakanud, et kaasas tahtmatult kõik selle keerisesse. Otsimiskuulutus paljudes sadamates tema kohta oli juba hakanud pleekima ning nägu tundmatuks kulunud ja see häiris Oliveri pisut, õhutades teda järjest suurematele tegudele. Kui teda pildi pealt ära ei tunta, siis pole ta ju keegi. Õhus oli tunda kurjuse kirbet haisu. Nii mõnigi piraat, kelle koduks vaid tema laev, kadus sellega pakku, soovimata osa saada võimalikust sõjast. Kuid paljud pidid jääma ja leppima. Vastu hakkama või Oliveri poole minema. Varsti polnud enam erapooletuil asu. Ja Brigitte on ärganud. Rannaküladest kuuldub jätkuvalt ärevakstegevaid sõnumeid lohe laastetööst. See tõi mõnele meelde ununenud ning tolmukorra alla mattunud legendid saladustest, mis on Lohekoopas ning mis muutuvad elusaks, kui lohe on ärganud.

Millidrisse Krookkrae toetus oma jalutuskepile ning ohkas. Ta pidi kindlasti kirjutama oma noorimale õele. Tal polnud hetkel küll aimu, kus too võinuks olla, aga küll tema tuvid ta üles leiavad. Neil on hea nina. Kui ainult see Oliveri lind neid enne kätte ei saa. Ja üks väike sõnum tuli tal veel kirjutada ja sellega oli hoopis kiirem.

“Tundub, et tuleb arvestada sõjaga,“ arvas Leopold Lõvi.

“Kas nüüd asi nii kaugele just läheb,“ kahtles Paolo Mustnägu.

“Läheb, uskuge mind, läheb,“ ütles Millidrisse mõrult. “Kus sina siis oled, seda oleks õigel hetkel kasulik teada.“

“Jah, kes teab, kes teab,“ ütles Paolo kõhklevalt.

“Eks sa oled seal, kus enam makstakse, mis?” arvas Leopold.

“Me oleme kõik sulle juba üksjagu rahalist toetust jaganud, et sa oma laevad korda saaksid ja ometi kord tööle asuksid. Noh, kas on korras? Pole nagu kuulda. Ometi selle raha eest võiks me terve Sõjaministeeriumi laevad koos kaptenitega ja meestega tükkis enda kätte saada,” Millidrisse silmad välkusid vihast, mis Paolol ajas kaela kihelema. Näost kergelt juba punetades sügas ta pisut oma kaela, justkui oleks krae korraga väga kitsaks jäänud ja kohendas ka vööd oma suure kere ümber.

„Ja-jah, eks ta ole. Ma pean nüüd tõesti minema, ongi juba kiire, küllap ma kuskil ikka olen,“ ta eemaldus kiirel sammul.

“Tuleb saata kirju laiali, tugevdada kontakte, otsida üles vanu liitlasi, sõpru, kaasvõitlejaid, kui palju neid enam ongi,“ ütles Millidrisse, kui Paolo oli kuuldekaugusest välja jõudnud ning vaatas Leopoldile otsa, vihapilk asendunud murega.

“Tundub jah nii. See seal,“ ta nookas peaga Paolo suunas, “vist ei ole temast Oliverist vastu välja astujat. Pigem jõlguks tal sabas nagu peni.“

“Jah, ta on lihtsalt üks paks liiakasuvõtja,” nentis Leopold ja raputas pead.

“Stanislav oleks vaja üles otsida. Ja Ercolet tuleb teavitada. Ta teab ometi palju ja oskab anda head nõu. Pealegi on tal kuramuse head veinid.“

“Ercolega sain jutule just mõni aeg tagasi. Andreas on ka tema kõrvu puutunud juba. Andreas ehk on meie mestis veel.“

Nõid noogutas. “Jah, küllap on. Ercole kirjutas mullegi ja ma juba pisut varem sain teate oma mustadelt kividelt, et keegi on tulemas ja tasakaalu toomas. Jutud juba liiguvad vaikselt. Ja mu kassid on muutunud ärevaks.“

“Sa mõtled ettekuulutust?“ küsis Leopold suuril silmil.

“Jaa, miks mitte? Heledapäine ja rohesilmne Põhjamaa mees. Andreas on just selline. Ta peab Filosoofi juurde minema. See paneks lained rulluma. Aga küllap ta läheb ka, kõik käivad sealt varem või hiljem läbi,“ nõid muigas kavalasti. “Meil on päris head lootused. Organiseerimist jagub ja Oliver juba minuteid ei raiska. Meil pole palju aega. Mattias on ka meie poolel ning ta läks juba teele, ettenägelik noormees, ta jõuab veel kaugele,“ ta vilistas vaikselt.

Korraga vakatasid mõlemad, lähedalasuva maja nurga tagant eemaldus mingi tume kogu. Aga see oli mingi sadamatööline, kes oli maja seina äärde magama kukkunud ja nüüd jorisedes end püsti ajas, kadudes pimedusse. Varsi tulid Millidrisse mehed, kandes endi vahel kanderaami. Seal lamas vana piraadipealik. Millidrisse viipas käega, ning seltskond peatus. Nõid katsus murelikult pealiku laupa ning andis märku edasi liikuda ja mehed jätkasid teekonda laevale. Millidrisse noogutas ka Leopoldile hüvastijätuks ja kaks piraati eemaldusid teineteisest, kumbki oma ootava laeva suunas.

Varsti maandus Millidrisse väljasirutatud käe peale tuvi. “Tubli, tubli. Sa pead viima selle sõnumi kohale, ükskõik, kus saaja viibib. Ja sa pead liikuma viivitamatult ja lootma, et keegi sind sel ohtlikul teekonnal ei taba.“ Nõid sosistas tuvile ühe nime. Tuvi lendas hääletult öhe.

Millidrisse vaatas taas murelikult tema laevas lamavat vana piraadipealikku. Ta pani tema haavale mingit imelikku suitsevat rohtu ja haige oigas. “Lootust on, lootust on …“ pomises nõid. Keeru-Korstein oli saanud raskelt vigastada, kuid siiski oli ta elus ja Millidrisse oli õigel ajal jaole saanud ning lasknud ta vargsi oma laevale kanda.

 

Kui Nõukogust oli möödas juba mitu ööd ja päeva, kogunes ühel pimedal ööl kuu kahanemise aegu salajases kõrvalises mahajäetud sadamas hulk laevu. Laevad olid tühjad, kuna nende meeskonnad olid kõik kaldal, seistes ringis ühe mehe ümber. Too hoidis käes suurt kirjarulli ja manas sealt midagi võõras keeles. Vanakuu sirbi kahvatu valguse all paistsid meeste kogud, mis lugemise rütmiga kaasa õõtsusid ning ümisesid. Siis jäi lugeja vait. Äkki hakkas ta selge häälega lausuma loitse, igat loitsu kordasid kõik mehed, kes rannal olid. Siis oli aeg laevale tagasi minna.

Iga laeva kapten ja kogu meeskond tema järel lausus enne laevale astumist oma loitsu, hoides üht kätt kirjarullil, teist mõõga käepidemel. Kapteni laeva astudes laeva nimi ähmastus, värv kahvatus ja merele triivides kadusid ka laeva lipu- ja purjevärvid ning üksteise järel purjetasid sadamast merele üksteist hallinevat laeva.

Nimetute Armaada oli tekkinud.

Tagged ,

Andreas Kakssilm. 8.peatükk

Tuul oli soodne, ilm ilus, taevas pilvitu. Mida kaugemale merele laev purjetas, seda vähemaks jäi merelinde. Varsti oli vaid üks sinine ääretus. Rembit ja Andreas istusid kumbki ühe köiehunniku otsas ja rüüpasid oma kannust midagi. Rembit õlut, Andreas limonaadi. “Räägi siis, Rembit, natuke lähemalt oma seiklustest. Kas oma lohe ikkagi leidsid? Ja kuidas sa koopast välja said?”

Rembit rüüpas tugeva lonksu, matsutas suud, habe vahune ja mõtles natuke, enne kui rääkima hakkas. Ta kergitas oma vasakut silmaklappi ja juuksetutti. “Oma loheks ei tahaks ma teda küll kuidagi nimetada. Aga üldiselt, leidsin küll lohe. See siin,” ta näitas oma silmale, “paraneb ikka jupp aega,” ta rüüpas teisegi tugeva lonksu. “Ei ole eriti midagi pikalt pajatada, olin just ühes sadamakõrtsis hea sooja platsi sisse võtnud, et endaga aru pidada, et mida siis edasi, kui tuli Oliver, va näru, rääkis suud-silmad täis varandusest mis lamab Lohekoopas ja ainult ootab üles noppijat ja ühest võtmest ja kaardist ja ütles, et üheskoos me võidame ja pärast jagame varanduse ja … ja siis lõi mu uimaseks ja põgenes. Minu laevaga! Minu ilusa taevakarva laevaga,“ Rembiti hääl murdus ja paar pisarat voolas nii klapialusest kui ka tervest silmast otse habemesse ja selle pealt nagu hane seljast edasi õllevahu sisse. Andreas noogutas. “Ja siis sul õnnestus kuidagi jõuda minu eest järjest minema, kuni ma su lõpuks Servasaba sadamas kõrtsist leidsin Berti head õlut mekkimas. Sa kindlasti lootsid, et saad sealt kellegi, kellega kujuteldavat kaupa teha, et siis Oliveri minna püüdma ja sa oma laeva tagasi saaksid.“

Rembit noogutas. “Jah. Justament nii oligi. Kuidagi … aga kuidas ma välja saingi? Täpselt nagu ei teagi. Üks suur karvane mees mu sealt välja tiris, toitis ja tohterdas ja siis saatis jullaga merele. Ilmselt takistas ka see sama olevus mu silmal päris välja voolamast. Läbi imeliste juhuste tõttu jõudsin tõesti lõpuks Servale. Aga ikka päris kaupa tahan ma teha. Kui mees on murtud, siis lubab ta mida iganes, et kõik jälle hea oleks. Ja mu mehed! Need on siiani jumal teab kus laiali. Igaüks ajab omi asju. Kuskil. Mul oli jah, selline mõte, aga siis tulid sina ja sirutasid mulle sõbrakäe. Ma ei tea, kuidas ma selle küll kunagi tasutud saan! Ma ei unusta mitte iial, kuuled, mitte iial seda!“

“Aga kas sa tead, et samal ajal toimus suur Piraatide Nõukogu, kus ma pidin osalema? Ja kuhu ma selle sinu narritembu pärast ei saanud minna?”

“Vahel ma mõtlen, et sa ära ole nii lollisti aus ja sõnapidaja, siis vahest oleks nii mõnigi asi elus kergem,” arvas Rembit luksatades.

“Kas oleks ikka? Kas tood enese näiteks?” küsis Andreas tõsiselt.

Nüüd hakkas Rembit tõepoolest nutma. Rüüpas õlut, raputas pead ja nuttis. Andreas käskis talle vahepeal õlut juurde tuua. Ja seal nad istusid, Rembit muudkui nuuksus ja jõi õlut ning Andreas vaatas seda kunagi nii võimast ja vägevat mereröövlit, kes oli nüüd nii hale ja õnnetu ning tema armul. Andreasel oli temast kahju. “Aga kuidas sina sealt välja said?“ küsis Rembit niiskeid silmi pühkides. “Mina?“ ühmas Andreas. Ta pilk läks eneselegi teadmata laeva peale uitama kuni jäi pidama ühes punktis. Rembit ei olnud enam nii terases konditsioonis, et vaadata, mida Andrease pilk jälgib ja küsis uuesti: “Sina jah. Kuidas sina ometi välja said, kui ma su ju sinna jätsin ja ise ma ka ei tea, kuhu ma su täpselt jätsin. Aga, aga oi, kuidas mul on hea meel, et sa sealt välja said! Ja et sa oma meestega jälle koos oled, sest minu omad on kadunud ja ma tean, mis tunne see on ja … hõk,“ Rembit lalises veel pisut ja hakkas magama jääma, kuid just enne, just hetk enne, kui ta jäi, suutis ta öelda, silm täis hirmu, et: “Ma arvan, et Oliver võib selle kuskilt teada saada, et ma siin, sinu laeval olen ja ta tuleb mulle järele ja teda tuleb takistada ja kaitsta võtit ja …“ Natukese aja pärast magas ta juba sügavalt, vajudes järjest rohkem ja rohkem kummuli kuni kukkus köiehunniku otsast maha, korraks tiris see ta keha ja refleksid ärkvele, nii et ta haaras köiepuntrast kallistades kinni ja magas edasi. Selle liigutusega pudenes Rembitu taskust midagi välja ja Andreas kummaras ning korjas selle üles. See oli vana räbalduma hakkav nahkümbrik. Andreas ohkas ja tõusis püsti, et minna Didreksoni ja Helmutit otsima. Ta ütles Olaf Oolole vaikselt, et Rembit magab, paari sõnaga oli tehtud selgeks käsk ja igaüks läks omi asju tegema. Andreas viipas Didreksonile ja Helmutile, et nad talle järgneksid. Kass Ernst jälgis eemalt toimuvat. Andreas vaatas omakorda kassi ja mõtles. Jah, kuidas ta oli sealt koobaste rägastikust välja saanud? Seesama kass oligi teda juhatanud. Aga kuidas oli kass sinna saanud? Kui Rembit rääkis suurest karvasest mehest, kes teda oli päästnud sealt, teadis ta, kellega tegu oli. See oli igatahes kummaline, et ta Andreasega ei olnud siis rääkima tulnud, et ainult see kass tuli, kes otsustas ühtlasi laevakassi elu elama hakata. Andreas oli igal juhul tänulik ja seda olid ka Helmut ja Didrekson. Eks seda jõuab hiljemgi teada saada, miks nii just oli. Praegu oli kass nende laeval ja kamandas mehi oma nurruvalt küünistava ülbusega. Ernst tegi mis tahtis. Vahel ta oli ära, keegi ei teadnud kus ta käis, aga tuli jälle tagasi. Nagu nüüdki, kui nad Servasaba sadamast lahkusid. “Sa oled tõesti üks imelik loom.”

Kuid Rembiti taskust välja pudenenud pakikest nad veel uurima ei jõudnud minna, sest kui Andreas oli kaardi ja võtme just turvaliselt oma põue pistnud, hakkas silmapiirilt lähenema tume puri. Ruttu otsiti veeämber, täideti külma mereveega ja uhuti Rembit sellega üle. Suure puristamise ja pearaputamisega ärkas too üles, meenutades mingit metslooma. “Üles! Üles!“ hõikas Helmut talle näkku. “Mingi tume laev läheneb! Ja ka sind läheb ilmselt tarvis!“ Seda kuuldes hakkasid Rembiti põlved värisema ja ta kukkus uuesti pikali. “Noh, püsti nüüd,“ ütles Didrekson ja tiris ta seisma. “Laev, sa ütled? Läheneb? See saab olla ainult üks! Kuradi juunior!“ Ta läks reelingu äärde ning sirutas käe, näidates näpuga tumeda purje suunas. “Ta tuleb, ta tuleb mulle, kaardile ja võtmele järele!“ Rembit haaras kätega peast kinni, karjatas ja kukkus põlvili. “Ei tea, kas liigne õlu või … lihtlabane hirm?“ imestas Andreas.

“Mis kaardile?“ küsis Didrekson süütult.

“Mis võtmele?“ küsis Helmut küsis samamoodi.

“Ta ei ole unustanud! Sellist asja ta ei unusta, ega andesta! Mu päevad ongi siis loetud?“

„Rembit, mees, võta ennast kokku!“ käratas Andreas, kes oli nende seljataha ilmunud. Rembit vaid noogutas ja langetas pea alistunult rinnale. “Võta mõõk ja võitle, kui asi on võitlemist väärt!“

Rembit hingas nohinal sisse ja välja.

“Aga kes tuleb üldse?“ küsis Helmut, silmi kissitades lähenevat purje seirates.

Rembit tõstis aeglaselt pilgu ja see pilk vilkus vihast, suu kõverdus kui ta läbi hammaste pressis välja ühe nime: “Oliver.“

Hetk üllatust.

“Mehed, tööle, tööle, vaenlase laev läheneb!“ siblimine läks lahti, kahurid puhastati, kuulid veeretati paigale.

Andreas kratsis lõuga, nägu mõtlik. Helmut tuli juurde, kuna Didrekson oli läinud mehi juhendama. “Et sa mõtled vist ka, et mis on seal kaardi peal nii tähtsat, et Oliver tuli meid tervitama? Ei usu, et ta lihtsalt Rembitit kui isiksust tahab. Ja minu teada pole nad erilised semud ka.”

Andreas noogutas. “Ei tea, kas Rembit teab juba, et me kaardi ja võtme ära võtsime?“

“Me võtsime või?” küsis Helmut.

“Aa, jah, mingi asi kukkus tal taskust välja kui ta magama jäi ja ma korjasin selle üles. Tahtsin just sinu ja Didreksoniga minna asja uurima, kui see laev ilmuma hakkas. Ma arvan, et see on just see asi, mille järele Oliver purjetab.”

Helmut kehitas kergelt õlgu, näol kaval muie. “Selge pilt. Kui Rembit seda teaks, siis oleks ta vist juba ammu ise üle parda hüpanud, aga nüüd valmistub võitluseks.“

Andreas ja Helmut jäid Rembitit vaatama, kes, mõõk paljastatud ja hambad irevil seisis reelingu ääres ja ootas. Kui Oliveri laev lähenes, hüüatas Rembit äkki ja tema kulmud kerkisid kõrgele. Tal oli küll üks silm, aga kaks kulmu. “Aga see on ju nagu Sinipärl! See ongi, minu laev! Mis sest, et pea tundmatuseni muutunud ja … üle oleks vist vaja ka värvida.“ Selle avastamine muutis ta veel tigedamaks. “Mida sa, sitavinnaja, oled mu kaunitariga teinud?“ Rembiti hääl oli vihast kähisev. “Sa raisk, oled temaga liivas püherdamas käinud? Ah sa sõnnik selline!“

“Ohoh, see võib minna põnevaks,“ arvas Helmut.

“Ärme enne ise alusta, kui äkki Oliver tahab ehk siiski ainult Rembitit,“ arvas ligitulnud Didrekson. “Sest ta ei julge võõra laevaga hakata sõdima, silmagagi näha, et me oleme heas vormis.“

“Aga võib-olla, just võib-olla on Rembitil mingi saladus, mille pärast Oliver teda tahab?” mõtiskles Didrekson edasi.

Andreas vaatas korra talle ning siis Helmutle otsa ning ta noogutas vaevumärgatavalt.

“On,” lausus ta vaikselt.

Didreksoni silmad väljendasid üllatust, kuid Helmut müksas teda: “Varsti.”

Andrease nägu selgines. “Vaatame, mis saama hakkab. Aga oleme siiski valmis. Kuulame kõigepealt ära, mida Oliver tahab.“

Hallinenud Sinipärl lähenes soodsa tuule abil kiiresti. Varsti olidki kaks laeva nii lähestikku, et Oliver käskis teha viisaka, teibaga abordaaži. Nüüd olid kaks alust nii külg-külje kõrval, et mehed said omavahel vabalt juttu rääkida. Andreas ja Didrekson olid kindlad, et tuleb vägev, võib-olla isegi verine läbirääkimine. Aga Oliver ütles vaid vuntse keerutades: “Tervitus, oo üllam sugu mereröövleid! Vaatan, et teie laev tundub olevat väga hea tervise juures. Olge ettevaatlikud, viirused on liikvel!“ ja pilgutas kavalalt silma. “Tuleme täiesti rahumeelsete kavatsustega, lihtsalt et teha ka teie olemist kergemaks ning eemaldada üks piletita reisija teie aluselt.“

“Eemaldada piletita reisija? Minu teada meil pole ühtegi. Meie jäneseid ei sõiduta. Meil on küll üks kass. Kõik kohad on täpselt olemas,“ vastas Andreas.

“Oo, aga mina arvan, et teil on. Rembit Rõngaskõrv on tema nimi.“

“Rõngaskõrv? Meie laevas? Miks ometi? Ta peaks olema oma laevas või ajama mingeid oma asju,“ vastas selle peale Helmut. “Mis on Rõngaskõrval asja meie laeva? Kuigi, kui ma nüüd lähemalt vaatan, siis sinu enda laev on vist … sul on uus laev?” uuris Helmut veidike pilkavalt, pea viltu.

“See on nüüd minu laev. Küllap peate teiegi oma suures idiootlikus korraarmastuses aru saama ausast ja korralikult kahevõitlusest, kui saak jääb võitjale. Aga tulles tagasi oma esialgse küsimuse juurde, siis küllap sa tead. Küllap sa tead, kaval Helmut, mis on Rõngaskõrval asja teie laeva. Või sa Andreas, pole talle öelnud? Küllap Rembit on sulle juba jõudnud jahvatada kõige muu seas ka meie kokkupõrgetest ja seiklustest ja küllap sa, Andreas, tead juba isegi, eks ole? Või hakkad ka enneaegselt vanade piraatide punti trügima, et unustad muudkui? Anna Rõngaskõrv siia ja me läheme. Ja, miks ma mitte, tule ka ise kaasa?, ah, mis? Purjetad minu lipu all ja saad 20% saagist? Mõtle järele … Aga Rempsule tahan pisut õpetust anda laimujuttude levitamise eest. Röga-Bert küsis mu käest peaaegu topelthinna õllepindi eest. See on kõik Rõngaskõrva teene, ma ütlen. Asi polnud sugugi nii, nagu tema väidab, aga mis ma ikka siin seda seletan teile. Ma võtan ta siis lahkelt üle ja lahkume sõpradena.“

Hetke mõeldi järele. Mida oleks neil kaotada Rembiti näol? Eriti midagi. Andreas ja tema meeskond ei olnud talle midagi võlgu.

“Hea küll, eks tule võta siis,“ ütles Andreas. Ja hetkeks pilguga üle laeva libisenud, lisas: “Ainult et ma tõesti ei tea, kus ta on. Ja sõbrad me sinuga kohe kindlasti ei ole. Ega saa.“

Oliver Karvanäo ilme muutus pilviseks. “Eks otsime siis,“ ütles ta süngelt ja hüpates samal ajal nõtkelt Andrease laevale. “Rahu, relvadeta olen,“ ja tõstis käed üles, kui ta läbi otsiti. “No, pistoda võib ju alati olla,“ ütles Oliver kahetseva häälega, kui see tal põuest leiti. “Või ometi väike nuga, mida see teeb?“ lisas ta saapast leitud pussile. Algas Rembiti otsimine. Aga kaua ei pidanudki otsima, sest Didrekson oli roninud oma lemmikpositsioonile, fokkmasti vaatluskorvi ja hõikas: “Paaaaaat laiineetees! Meeees seeees! Põõgeeneeeb!“ kõigi pilgud pöördusid Didreksoni näidatud suunas ja tõepoolest, seal hulpis väike pähklikoor lainetes.

Oliver hüppas tagasi oma laevale. Ta ei viitnud aega. Laevad ühendati lahti ning kiire kummardusega hüvastijätuks oligi endine Sinipärl juba jälitamas päästepaati avamerel. Oliver saatis veel korraks välkuva üleõlapilgu Andreasele ning andis käsu koorukest jälitama hakata.

“Hmm, ikkagi imelik, et ta meilt midagi rohkem ei tahtnud,“ arutles Andreas, vaadates eemalduvale laevale järele. “Jah, tal oleks nagu kiire, väga kiire. Ja ta ei maininud ka midagi kaardist, ei öelnud õieti head aegagi,“ lisas Andreas.

Tõusis tuul. See oli iseenesest kummaline, sest ilmaennustused ei lubanud tuult, aga samas ei pidanud need ennustused kunagi paika ja keegi ei teadnud, miks seda ikka tehti.

“Tuttav tuul,“ nentis Didrekson, kui oli mastikorvist alla tulnud. Tuul vilistas ja Didrekson lehvitas nähtamatule. “Väiksel Ollil läheb raskeks Rembiti tabamine sellise tuulega, olgugi too oma väikses lirus.“

“Jah, aga Rembit ise seda ei tea. Las siis praeb, kuna niimoodi arutult jalga laskis,“ muigas Helmut. “Tuuled tahavad ka lustida.”

Kõik jälgisid huviga, kuidas hallikaks muutunud Sinipärl proovis edutult edasi liikuda. Mingi nähtamatu jõud hoidis teda justkui ühe koha peal kinni ja lõpuks keeras laeva nina hoopis teises suunas ning hakkas tagant lükkama.

“Selles laevas on midagi kummalist ja õudset,“ ütles Helmut. “Ma pole enne sellist näinud.“

“Õnneks on tähed ja tuuled olnud meile soodsad,“ ütles Didrekson, kui meri jälle vaikseks jäi ja mõlemad alused olid silmist kadunud.

“Lähme siis uurime seda pakikest, mille järele Oliver tegelikult tuli.”

“No ma arvasin, et midagi peab olema,” muigas Didrekson.

“Aina põnevamaks kisub,” arvas Helmut.

Andreas pilgutas kavalasti silma ja nad läksid kapteni kajutisse. Kass lipsas ka sisse viimasel hetkel.

Tagged ,

Andreas Kakssilm. 9.peatükk

“Niisiis,“ alustas Andeas, võttes põuest ümbriku. “Vaatame lähemalt neid asju siin.“ Helmut tegi laua puhtaks ning Andreas valas paki sisu lauale, välja pudenes üks paber ja üks võti.

“Ohoo, mis see siin on?” imestas Andreas kui ta kokkumurtud paberit avas. “Nagu mingi kaart.”

Ta pani kaardi lauale ja silus ettevaatlikult käega üle. Kass hüppas volksti lauale, kõndis üle kaardi ja jäi nurga peale istuma, justkui eesmärgiga käänduvat kaardiserva all hoida.

“Oo, vaata, vaata siia nurka!“ Didrekson osutas kaardi üles paremale serva, kus kükitasid kolm kulunud öökulli. “See on ju Laevameistrite kaart!“

“Huvitav, kust Oliver selle sai? Varastas otse gildi arhiividest? Või oma isalt?“

“Tema puhul on vabalt mõlemad versioonid võimalikud,“ arvas Helmut ning haaras võtme, et seda lähemalt uurida. Samal ajal ta rääkis edasi. “Kuigi gildi kui sellist ei eksisteeri juba tükk aega ja ta isa ka surnud, aga see võib tal ju tükk aega olla juba. Mis kaart see üldse on? Ja see võti, see ju peaks keerama midagi. Ja ma … “ ta vakatas, pani võtme käest ning kummardus siis kaardi kohale. See oli koltunud ja vana, krobelise pinnaga, äärtest juba narmendav.

Koputus kajuti uksele – Olaf Oolo pistis pea sisse.

“Tuvi, Andreas. Ei taha teid segada, aga üks tuvi on. Tule.“

Andreas läks välja ja võttis tuvi puurist välja. Ta tiiva all oli pisike kirjarull, Andreas võttis selle ja pistis tuvi puuri tagasi ning andis talle peotäie teri, mida too tänulikult nokkima hakkas.

Andreas läks tagasi oma kajutisse ning avas seal kirjarulli, lugedes valjusti: “Otsi Ercole, tema aitab. Aga Filosoof ootab sind enne. MK“

“Hmm … huvitav, kes selle saatis?“ küsis Didrekson. “Millidrisse?”

“Ei tea veel, initsiaalid vastavad küll Millidrisse omadega, aga küllap see selgub ja kui Ercolet juba vaja on, siis on midagi lahti.“

Nad uurisid edasi kaarti, mis oli nagu kaart ikka, kuid sel olid lisaks saartele ja meredele kujutatud ka viie võtme kujutised, paigutatud erinevatesse kohtadesse. “Arvatavasti pole need võtmed enam ammu seal, nagu kaardil näidatud,“ ütles Helmut. Ta vaatas võtit kaardil, “Kas võib olla, et see on üks neist võtmeist?”

“Jah. Miks mitte, ega muidu Oliveril sellist põrgutuld takus polnud. Ja ilmselt on võtmed ka rändama läinud juba, kui sa ühe Rembitilt said. Jumal teab, kus need võtmed kõik on.“

“Huvitav, mis see tähendab?“ küsis Andreas otseselt mitte kellegi käest. Äkki lajatas ta endale käega otsaette. “Muidugi!”

“Mis muidugi?”

“Muidugi! Rembit rääkis mulle õllekannu kõrval, et Oliver oli talle mingist kaardist ja võtmest rääkinud ja Lohekoopa varandusest ja saladustest,” Andrease silmad põlesid.

“Siis …” Helmut ootas.

“Siis ma arvan, et Rembit pani Oliverilt tema asjad pihta. Et see võti siin koos kaardiga oli Oliveri käes. Aga kuidas kirevase päralt ta need kätte sai?”

“Ju mingi väga peene kavalusega, Rembitit vahel ju kavalaks hüütakse, kuigi ta enamus aega täielik vuss on,” ütles Didrekson. “Ja see on täiesti loogiline, ma arvan, sul on õigus,” nad vaatasid võtit hoolega. See oli öökullikujuline.

“Mis me siis teeme? Või õigemini, et kuidas me seda teeme?“

“Kas hakkame ükshaaval neid kohti läbi uurima?“ küsis Didrekson kahtlevalt. Temagi arvas, et see ei tasu end ära. Kui juba kaart on läinud rändama, siis on seda teinud ka võtmed.

“Jah. Ei. Me ei hakka neid kohti enne läbi käima, kui me pole saanud teada midagi, mis tõestaks, et need on seal. Meil pole võib-olla nii palju aegagi. Oliver on meil kindlasti kallal ühel hetkel ja me peame selleks valmis olema.“

“Näu,“ tegi kass.

Ruumis hakkas mingi kummaline pingeseisund maad võtma.

Korraga vaatas Andreas kaardi kohalt üles, arm tema silma juures õhetas. Ta läks kapi juurde, kolistas seal pisut, justkui otsides midagi, mille asukohta ta ei paistnud enam hästi mäletavat. “Ahaa!“ ütles ta korraga ja tuli laua juurde tagasi, käes väike sametist kotike. Ta avas kotisuu ja poetas sisu kaardile.

Helmuti ja Didreksoni silmad läksid üllatust täis. “Oh!“

“Mhmh. Ma olin selle unustanud sootuks. Kuni praeguseni.“

“See on sul ju ammu juba. Sa said selle ju …” Helmut vakatas ja vaatas ettevaatlikult Andreaselt Didreksonile ja tagasi. “Tahtsin öelda, et … see on peaaegu samasugune nagu Rembiti oma ju.“ Didrekson võrdles neid kahte võtit vastu valgust. “See ongi samasugune!“

“Kuskil peaks veel olema selliseid,“ ütles Helmut. „Keegi ei tea ainult, mitu. Kui palju neid alles on üldse veel ja nii edasi.“

“Nella-De kinkis selle mulle lahkumise puhul,“ ütles Andreas.

Nüüd oli Andreas selle ise välja öelnud ja pinge hajus ruumis.

“Jah, eks tal oli ilmselgelt hea meel, et sa lahkusid. Ja meie koos sinuga, kuigi Karif oleks vahest siiski tahtnud ka meid näha nuga kõris.“

“Jah, ilmselt küll, Helm,” Andrease käsi libises vööle, kus rippus nikerdustega pistoda.

“Aga kuidas sai see võti Nella-De kätte?” küsis Didrekson järsku täiesti rabava küsimuse.

“Seda ta ei öelnudki, ütles, et tal selline asi on ja see on perereliikvia ja kallis talle, aga … et … nojah, ta kinkis selle siis mulle,” Andreas jäi vait.

“Küll aeg näitab meile ja tähed suunavad,” lohutas Didrekson ja pani käe Andreasele õlale. Helmut noogutas.

Andreas murdis kaardi hoolega kokku tagasi ja peitis koos kahe võtmega ära. Tema karusmarjasilmades helkis metalne helk.

Tagged ,

Andreas Kakssilm. 10.peatükk

Oliver vaatas mõningase kahetsusega, kuidas küla hooned järjest tuld võtsid. Tal iseenesest polnud selle vastu midagi, aga ta oli lootnud külast saada mõned tublid ja toekad mehed oma meeskonda juurde. Kaks laeva oli korraga tekkinud jälle tema Nimetute Armaadasse juurde ja neil oli liiga vähe mehi. Muidugi võis alati võtta mehi sunniviisiliselt, aga need, kes võetud orjaks, ei pidanud kaua vastu ja siis oli jälle uusi vaja. See muutus pikapeale tüütuks.

Tal oli juba kaheksateist laeva pundis. Kaubalaevu oli lihtne kaaperdada ja nii mõnigi meeskonna liige oli nõus kiiret rikastumist ning seiklusi tõotava piraadieluga, selmet aeglaselt kaubavedamisega rügada ja võib-olla mitte kunagi rikastuda. Seega oli Oliveri laevastik kasvanud lühikese ajaga väga kiiresti. Varsti saabub aeg, mil keegi ei saa talle enam vastu. Ka isegi mitte Sõjaministeeriumi laevastik. Ja sel päeval tõmbab ta lohku nii Andrease kui vana Stanislavi ja siis on tal juba üsna kena komplekt koos. Kuidagi tuli ka Brigitte eemale saada või siis lausa ära tappa. Sest sellist kullamäge polnud kellegi silmad veel näinud, mis tema erksavärvilise kõhu all sätendas. Ja veel oli see müütiline saladus kusagil tema koopas.

“Noh, kuidas on, ei kedagi jah?” küsis Oliver mõrult.

“Ei kedagi. Vastikud tuimad maakad, pigem põlevad ära,” vastas Jan Lõukoer, kapteni parem käsi.

“Ahh, las kõrbevad siis,” Oliver rehmas käega.

“Selge pilt,” ütles Jan ja karjus, nii et sülge lendas tema hõredate hammastega suust: “Tuli otsa! Kõik maha ja minema!” Jani ei kutsutud ilmaasjada lõukoeraks.

Paat meestega oodati ära ja ankur tõmmati veest välja. Kui nii siis nii. Küllap neid külasid jätkub ja küll neid mehi ka saab. Kellele neid nõrku ikka vaja on. Põhimõtteliselt, arutles Oliver endamisi, teeb ta ju loodusele teene, kui hävitab nõrku isendeid.

Külast vaid mõnisada meetrit kaugemal idas olid mäed. Keegi Oliveri laevadel ei märganud mägedelt tõusvat suitsu. Terasemal silmitsemisel ei suitsenudki tegelikult mägi, vaid mäe küljel lamav lohe. Brigitte oli põhimõtteliselt külade põletamise vastu kellegi teise poolt. Ta oli lennanud just sellesse siin, et süüa õhtust ja nüüd oli see nööpnõelapea oma hallide laevadega terve küla maha põletanud, jättes Brigitte nälga. Ta pahvis vilinal ühe paksu suitsupilve õhku, milles oli juba ka paar sädet. Lohe tõukas end lendu ja rebis hämmastava kergusega oma paksu kere tiibadega järjest kõrgemale ja kõrgemale, kuni võttis tuule alla, nii et sai liuelda. Tiibadega rapsimine oli liiga lärmakas ja lärmakas ei tahtnud Brigitte praegu olla. Tal oli tarvis hääletult libiseda ja ära napsata üks laevadest. Kompensatsiooniks. Ega ta seda laeva süüa ei tahtnud, aga lennates laevaga minema, saab ta mehed sealt välja raputada ja neid ükshaaval õhust püüda ning nii oli palju põnevam. Brigittegi polnud enam esimeses nooruses ja see oli põnev mäng ning sportlik väljakutse, pidada jahti õhus. Niisiis liugles ta hääletult Oliveri Armaadale järele. Päike oli kadunud mägede taha ja väljas hämardus kiirelt. Lohe varju polnud lainetuse tõttu märgata. Järsku kostis kriiskamist ja karjeid – viimase laeva meeskond oli Brigitte avastanud. Too pahvis välja suitsu ja sädemeid. Hirm, mõtles lohe, nad on nii armsad, kui neil on hirm. Hirm tema, Brigitte ees. Ta pidi olema ettevaatlik, ta ei tahtnud põlenud mehi, vaid elavaid ja siputavaid. Ta sööstis kärmelt alla ja haaras ühe väiksema laeva küüniste vahele enne kui keegi jõudis midagi teha. Ta ei jaksanud laeva kaugele viia, see oli ju ikkagi väga suur isegi tema jaoks. Ta tõusis koos laevaga püstloodis üles, raputas natuke ning laskis siis lahti. Õhk oli täis laevasodi ja karjuvaid mehi. Lohe sööstis edasi-tagasi, püüdes mehi, ta tundis enneolematut rõõmu ja kergust, sel hetkel ta mõtles, kui tore oleks olla pääsuke.

Oliveri ülejäänud laevade mehed jälgisid vaatepilti kangestunult ja õudusega.

“Oh sa raisk, sa vana lita, küll ma su kätte saan ühel päeval!“ Oliver vibutas rusikaid eemalduva lohe suunas. Pistrik lendas kriisates ja ringiratast laeva kohal, teadmata, kuidas käituda.

“Nüüd liigume-liigume, las ta mängib seal veel, meie ei jää siia eesriide langemist ootama, marss minema!” Oliver röökis, tuiskas mööda laeva ja jagas hoope väikese piitsaga, mis tal vahel vöö vahel oli.

“No kuradi kurat noh! Et just selle laeva! Võtnud see tühi siis, aga küll ta raibe teab, millise kommi sees moos on. Ptüi!“ ta oli nii raevunud, et trampis jalgu ja virutas mõõgaga oma lähimal seisvale madrusele. Mõõk verest tilkumas, virutas ta jalaga veel surnukehale ja marssis oma kajuti poole. “Mis te passite, üle parda!“ Mehed ootasid, kuni Oliver oli ukse enda järel kinni löönud ning tulid siis surnud madruse juurde ja seisatasid hetke, kel oli, võttis mütsi pihku. Siis haarasid kaks neist mehel kinni, üks jalgadest ja teine kätest ning viskasid ta üle parda. Varsti ilmus vee peale kummaline uim, nagu kiivavajunud teravate otstega aiateibad. Vees läks möirgamiseks ja suureks rüselemiseks. Mehed vaatasid õudusega. Nad olid ainult kuulnud legende merekoletisest, kes ei põlga kellegi liha. Ka haidest saavad jagu kui vaja.

Nende õnneks ei ilmutanud koletis end veepinnale.

See oli Õgardõr. Müütilise kuulsuse saanud merekoletis, kes võis kasvada ja kasvada, kasvas nii palju kui sõi. Ja sõi nii palju kui sai. Temast teati väga vähe ja vaid vähesed olid teda näinud. Teda oli rohkem kuulda kui näha, ning viimastel aastatel polnud peaaegu enam kumbagi. Juba arvati isegi, et ehk ta oligi kadunud. Merelahingud olid tema masti pidu. Aga suuremaid lahingud polnud toimunud tükil ajal ja Õgardõrid olid kahanemas.

Tagged ,
Advertisements